Olen sündinud Rakveres. Kasvanud ja koolis käinud esimesest üheksandani klassini Rakveres.

Ema, Valve Turban, on õppinud zootehnik. Isa, Ain Turban, töötanud autojuhina. Nüüd tegelevad loomakasvatuse ja põlluharimisega. Vend, Andrus Turban, on minust neli aastat noorem. Temagi tegeles kooli ajal kergejõustikuga. Töö kõrvalt leiab nüüdki aega sportimiseks.

Kõrgushüpe on olnud kaaslaseks mulle kogu elu. Mäletan, et olin 7 aastane, kui hüppasin, peale mitmeid proovimisi, üle 80 cm. Kõrgushüppe paik oli maja kõrval platsil - liivakasti ääres olid isa valmistatud postid, iga 5 cm järel sälgud sees lati panemiseks. Peale õnnestumist jooksin tuppa, isale emale rääkima oma saavutusest. Olin õnnelik ja rõõmus.

Kooliteed alustasin Rakvere I Keskkoolis. Lemmiktund oli kehaline kasvatus. Talvel suusatasime, suvel osalesin jooksuvõistlustel, olin TV 10 olümpiastarti võistkonnas, mängisime jalgpalli, käisin orienteerumas.

Kergejõustiku trennis hakkasin käima neljandast klassist. Esimene treener oli Jaak Vettik, kes toetab igati minu spordiga tegelemist tänase päevani.

Peale põhikooli 8. klassi lõppu otsustasin minna õppima Tallinna Merekooli. Ei saanud aga esimesel korral sisse. Järgmisel aastal tahtsin uuesti proovida, kuid enne kutsus Mart Liigand mind TSIK-I õppima, et tegeleda kolmikhüppega. Olin koolinoorte spartakiaadil edukalt esinenud kolmikhüppes. Otsustasin spordi kasuks.

Keskkooli lõpetasin 1986. A. TSIK-is. Treeningute tulemusena arenes kõige paremini kõrgushüpe. Sain tahtmise hüpata kõrgele ja õppisin unistama väga suurtest kõrgustest.

Kõrghariduse omandasin Tallinna Tehnikaülikoolis. Tehnika on mind huvitanud väikesest peale. Valisin Mehaanika teaduskonna, peenmehaanika eriala, mille lõpetasin 1992. Aastal mehaanika inseneri diplomiga. Kõrgkoolis õppimise aastatel jagasin end pere, õppimise ja spordi vahel.

Peale TTÜ lõpetamist asusin tööle. Tegelesin arvutite ja kontoritehnika müügi, hoolduse ja remondiga. Oli periood, kus ei treeninud pea pool aastat. Võisteldes Rakvere spordiklubi eest, avastasin aeg-ajalt jälle, kuivõrd kõrgushüpe mulle meeldib. Tundsin, et ma ei ole veel kõrgushüppes kõike öelnud.

Töö kõrvalt treenides leidsin end 1996. Aasta kevadel kõrgushüppe sektoris ületamas Eesti rekordit 2.26 ja seejärel kohe järgmisel katsel 2.30. See oli ootamatu, kuid mitte juhus. Olin selle sooviga elanud pikka aega.

Järgnes sportlase unistuste täitumine- osalesin olümpiamängudel Atlantas. Oli võimas tunne olla suurimal spordivõistlusel, võistelda ühes sektoris maailma parimatega. Kõigil võrdsed võimalused, võidavad tugevamad. 1996. A. olin tulemusega 2.30 maailma edetabelis 16 kohal. 1997 a. suvel osalesin mitmetel rahvusvahelistel võistlustel koos tuntud tegijatega. Sain juurde tahtmist ja kogemusi. Sügisel otsustasin pühenduda kõrgushüppele. Kogesin palju uut treeningutes ja ellusuhtumises. Spordist sai töö.

Nagu ka teistel elualadel, hinnatakse ka spordis ainult edukaid. Treener Sven Andresooga koos mõtleme ja teeme kõik selleks , et saavutada parim. Minu üheks eesmärgiks on hüpata 50 cm üle oma pea. Seda näitajat peetakse kõrgushüppajate seas meisterlikkuse tasemeks.

EESMÄRGID SPORDIS:

• Tippsportlasena jätkata treenimist ja võistlemist olümpiamängudel aastal 2000 Sydneys
• Osaleda 1998.a. talvistel ja suvistel Euroopa MV
• Osaleda 1999.a. talvistel ja suvistel Maailma MV
• Eesmärgiks on eelpoolnimetatud võistlustel pääseda lõppvõistlustele
• Parandada Eesti rekordit.

Suureks toeks on mulle lähedased inimesed, kes toetavad minu tegemisi omapoolse mõistmise ja arusaamisega.

Järgneb…

Kui kellelgi tekib soov minult midagi küsida, siis palun võtke ühendust meie esileheküljel toodud interneti maili aadressil. Vastan meeleldi.