Sündisin 17 aastat tagasi Tallinnas ja olen sellest ajast saadik siin ka elanud. Elan koos oma perekonnaga: isa, ema ja vanema vennaga. Vennaga ei saa ma küll nii hästi läbi, kui pildi pealt tunduda võib, aga ta on igal juhul tore ja üks projekti "Sven Andresoo Sidney 2000" suurimaid fänne. Samuti ka mu vanemad, kes on minu sportimist alati toetanud ning minu laiska iseloomu tundes ka vajalikku survet avaldanud. Arvatavasti olen osa oma sportlikkusest pärinud nendelt ( Isa tegeles noorena hobi korras ka kergejõustikuga, ema oli päris tasemel riistvõimleja), aga päris kindlasti on nendelt pärit üks minu eeliseid spordis: minu väga pikad jalad. Isa on nimelt 1.93m ja ema 1.75m pikk.

Kuni kaheksanda klassini käisin Pääsküla keskkoolis, kuid maksimalistina tahtsin saada parimat võimalikku haridust ning praegu õpin Tallinna 21.keskkoolis . Sel aastal moodustab kool minu elust päris suure osa, kuna lõpetan keskkooli. Siiski olen viimastel aastatel peale viis korda nädalas trennis- ja kooliskäimise ka kaks kord nädalas Prantsuse Kultuurikeskuses prantsuse keelt ja kultuuri õppimas käinud, kuna see maa ja see keel mulle lihtsalt meeldivaid. Sel suvel sain peale pikki ja raskeid eksameid ka Prantsuse riigi diplomi. Koolis olen kümme aastat inglise ja kolm aastat saksa keelt õppinud. Lemmikaineks on koolis keemia, ei teagi, kas tänu õpetajale, või isale, kes seda ainet ka ülikoolis õppinud on. Selles, ja teistes reaalainetes, olen oma kooli ka olümpiaadidel esindanud. Vihkan vene keelt, matemaatikat ja kehalist kasvatust. Kuigi õpin reaalklassis arvan, et edasi lähen õppima mõnd humanitaarainet. Täpsemaid plaane mul selles osas veel pole. Koolist ja trennist vabal ajal armastan kodus lugeda. Välistingimustes pakub mulle lõbu slaalomisuusatamine ja alates sellest aastast ka lumelauasõit. Sportlasena pean neil aladel muidugi ettevaatlik olema, et vigastusi vältida, ent siiski on tore end mõnel muul alal liigutada.

Kümne aastasena, peale seda, kui olin tegelenud kõikvõimalike spordialadega ratsutamisest korvpallini, mis ükski ei sobinud, küsisin oma tolleaegselt kehalise kasvatuse õpetajalt Liivi Erikult kergejõustikuga tegelemise võimaluste kohta. Tema soovitas Anne Samarüütli trenni ja sinna ma järgnevaks kuueks aastaks jäingi. Kujunes välja väga tore seltskond, kus põhieesmärgiks oli lihtsalt kooskäimine ja spordi tegemine, mitte esikohad. Need tulid meile kõigile kuidagi iseenesest. Koos treeneri ja trennikaaslastega sai oldud ka vabal ajal, näiteks minu põhikooli lõpetamisel. Kahjuks tahtis Anne treeneriameti lõpetada ja jagas kõik oma esimese grupi lapsed teistele treeneritele laiali. Minu usaldas ta 1997 aastal Sven Andresoo hoolde ja olen kindel, et ta ei kahetse. Sveniga sai hakatud tõsisemalt ja metoodilisemalt tööd tegema. Mul on vedanud, et mind ei õpeta ainuüksi Sven, vaid protsessist võtavad agaralt osa ka Liina ja Kertu.

Spordis oli minu jaoks murranguline 1996 aasta. Mul oli küll olemas Eesti meistrivõistluste medal aastast `95, kuid seda kaugushüppes. Kõrguses oli isiklik rekord kõigest 1.50. Ühes trennis hüppasin vahelduseks kõrgust ning Annele tundus, et võiks ka võistelda. Võistlesingi. Hüppasin 1.70, järgmisel võistlusel 1.75 ja nii sai minust kõrgushüppaja. Sel talvel seisin Eesti meistrivõistlustel esmakordselt pjedestaalil kõrvuti praeguse trennikaaslase Liina Põldotsaga. Meistrivõistlustega läks asi edasi tõusvas joones: 1997 aasta talvel võisime Annega juba hõbemedali üle rõõmustada ning selle aasta suvel tulin Eesti meistriks, mis on siiani olnud ka minu suurim saavutus. Ülehinnata seda siiski ei tasuks, sest Liinat polnud võistlemas.

Spordiga seoses olen saanud ka palju reisida. Kaugeimaks punktiks on siiani jäänud Hispaania, kus olin esmakordselt treeninglaagris uue treeneri Sven Andresooga. Kõige paremad mälestused on aga võistlusreisidest jäänud seoses võistlemistega balti noorte maavõistlustel, esindades Eesti noortekoondist. Olgugi, et need reisid on olnud lühikesed ja lähedale, on alati tekkinud teatav oma koondise tunne ning usun, et kasvõi ainult selle tunde nimel on noored valmis ka edaspidi kergejõustikuga tegelema. Kahju ainult, et neid võistlusi nii vähe on, minul seisab sel talvel ees viimane noorte Balti maavõistlus. Olen võistelnud ka täiskasvanute koondises, kuid see pole see. Sel aastal tahaksin täita normi (1.82) ning sõita Prantsusmaale juunioride MM-ile.